- you can press anywhere on the blank space to close -
Sunday, September 12, 2010
Avastasin siis enda jaoks, et peaks ka ikka hakkama uuesti blogi pidama. Vana blogi las jääda Uus-Meremaa blogiks ning siia hakkan lihtsalt enda mõtteid ja emotsioone kirja panema. See ei hakka olema järjepidev igapäevane reportaaž mu elust, kuid olen vahel lihtsalt tundnud vajadust endast kõik välja kirjutada, kui emotsioonid jälle üle pea kasvavad. Sellega kaasnevad kindlasti osaliselt ka mu tegemised ja minu elu üleüldiselt, aga see pole nagu eesmärk omaette. :)
Täna on siis saadud ringi hüpata jälle enda energia ja õnnelik olemise tõttu. Sellised tulevad-lähevad puhangud.
Käisime siis Lauraga eile väljas ja õhtust kujunes üks vapustavalt vinge õhtu. Tutvusime toredate inimestega ning laulsime endal hääled kähedaks. Aga asi oli seda väärt. Naerda sai nii palju ning usun, et võin meie mõlema eest rääkida, kui ütlen, et nautisime end täielikult.
Hommikul kodu poole teel olles avastasin end rongiperroonil maas istumas, muusika kõrvas mängimas ja šokolaad pakist kadumas. Lihtsalt nii hea ja õnnelik oli olla. Peas vasardamas mõte, et elu on ikka imeline. Ja ta ongi, ausalt ka.
Täna on terve päeva Inese & Tanel Padari lugu Legend kuulatud. Koos Mirelliga selle taustal isegi tantsitud.
Üks ilus lugu.
Selliseks las see esimene postitus praegu siis jäädagi, varsti jälle.
">