täna on üks nendest õrnadest päevadest. kus iga väiksemgi asi tundub suurena ja valesid sõnu ei tohi lausuda.

ei meeldi üldse.
aga õnneks varsti enam pole.

selline omaetteolemise ja unistamise päev.
tahaks mägesid. nagu see mägi, mis mu maja lähedal oli ja kuhu sai üles kõndida ja istuda seal ja vaadata ja laulda täiest kõrist. ja kui on pilvine ilm, siis oled pealpool pilvi ning sa oleksid ümbritsetud igalt poolt nagu valge vatiga. ülim tunne. mul on vaja mingit sellist kõrget kohta.

kuna mäge mul pole, siis õnneks kaheksal rattal läbi linna vuhisemine saves the day!

ja inka eksam sai ka tehtud täna. tehtud ja seljataha jäetud. ajee.