Kuigi sellisest kinost jäin ilma vist, olid väga head kolm päeva.
Maale jõudes ei suutnud otsustada, kas joosta enne vanaemale tere ütlema või kohe herneid/vaarikaid/tikreid sööma. Vanaema jäi siiski peale.
Aga ma tegin pärast kogu selle aja tasa.
Tikrid, herned, vaarikad, porgandid, kurgid, valged sõstrad, kolm suitsetatud ahvenat, üks suitsetatud lest, järve ääres käimine, puude tassimine ja ritta ladumine, LUGEMINE, saunas käimine, koristamine, autoga sõitmine, puhkamine.
Sellised need päevad siis olid.
Sain end üle pika aja jälle korralikult välja magatud. Eks ma sellepärast siin istungi praegu kell 1:18 vist ka.

Ja üks laul on ka, mis mind kummitas terve maal olemise aja ja mida sai ka palju omaette lauldud. Ma pole leidnud sellest salvestatud varianti, aga sõnad üksi on juba pool võitu.
Kui tiivad mind kannavad kõrgele,
Kui tiivad mul annavad lootust veel, siis tean,
et iial ei pea jääma üksi ma.
Kui tiivad mul aitavad naerda siin,
siis naer kõik mu mured minema viib.
Taevasse tõuseb mu hääl ning mu süda mu hing ja mu käed.